Gordoni setter

Ajalugu

Gordoni setter ehk must setter on pärit Briti saartelt Šotimaalt. Esimesed teated mustadest setteritest pärinevad 15. sajandist. Kaua tunti seda koera Gordon Castle setteri nime all. See kaunis šoti linnukoer on aretatud Gordoni ja Richmondi hertsogkonnas, väga suure panuse aretustöösse on andnud Gordoni hertsog Alexander IV. Hilisemad tuntumad gordoni setteri aretuse edasiviijad on Robert Chapman ja Isaac Sharpe. Gordoni setterite edukas näitusekarjäär algas 1859. aastal. Selleks ajaks oli gordonil välja kujunenud sellele tõule omane iseloom ja välimus (black-and-tan, mis tähendab musta roostepunase piirdega). Gordoni setteri tõug klassifitseeriti esmakordselt 1873. aastal kennelklubi poolt kui black-and-tan-setter, aga ametlik gordoni setteri tõustandard kinnitati alles aastal 1924.

Esmasest aretustööst on kahjuks vähe teada, kuid ilmselt on gordoni aretuses ristatud black-and-tan-spanjelit, šoti lambakoera, inglise verekoera ja ka veespanjelit.

Räägitakse, et Gordoni hertsogil oli selle koera aretamisel kindel eesmärk. Ta soovis aretada seisvat linnukoera, just nimelt setterit, kuid suuremat ja vastupidavamat kui inglise setter.

Gordoni setterid Eestis

Eestis on gordonite arv väike, kuid viimasel ajal on tõug hakanud populaarsust võitma ja kutsikaid on toodud Belgiast, Hollandist, Soomest, Venemaalt ja mujalt. Eestis on sündinud seitse pesakonda gordoneid:
1998 BimBlek ja Olbi, kasvataja Vjatšeslav Linkevitš
2002 Cipro z Kocouriho Dvora ja Olyvetta, kennel Chlodovech, A, kasvataja Maarja Vaino
2004 Golden Eye ja Moonset Black Beauty, kennel Finfair, G, kasvatajad Helis ja Urho Manninen
2006 Bournefield Arkandarco ja Awanturistka Dance Scotch Whiskey, kennel Blue Bay Dollhouse, A, kasvataja Karine Aljaste
2009 Lochtay The Legislator ja Finfair Gloria Dei, kennel Finfair, L, kasvatajad Helis ja Urho Manninen
2009 Xanto vom Frohnhof ja Bournefield Galatea, kennel Born Wild, A, kasvataja Airika Torn
2009 Kevin Lesley From Fire'Sons Garden ja Runa Kaladan, kennel Oldmansion, kasvataja Triin Hallap

Välimus

Gordoni settereid on kolme tüüpi: Ameerika, Austraalia ja Euroopa tüüp. Euroopa tüübi puhul jälgitakse traditsioonilist liini (Inglismaa ja ka mõned muud Euroopa riigid). Austraalia ja Ameerika tüüp põhinevad rohkem koera välimusel (rikkalikum karvkate, raskem kehaehitus). Ka Euroopas on gordonid muutunud raskemaks, kuna paljude koertega enam jahil ei käida. Jahitüüpi gordonid on kergema kehaehitusega ja pisema kasvuga, samuti on neil väiksem karvkate ja väiksem pea.

Gordoni setter on setteritõugudest kõige tugevama kehaehitusega, kuid ta ei ole jässakas. Ta on jõuline jahikoer, kellel on stiilsed sujuvad piirjooned ja kelle kiired sulavad liigutused näitavad vastupidavust ja koera liikumise ilu.

Gordon vajab pidevat karvahooldust, et ta kasukas oleks särav ja terve välimusega. Gordonit oleks vaja harjata vähemalt kord nädalas, samuti on vaja lõigata küüsi ja puhastada kõrvu. Näitusel osalevaid koeri tuleb korrapäraselt trimmida. Gordoni karv on ronkmust sinkja läikega ja roostepruuni piirdega. Kõrvade sisekülgedel, koonul, põsenukkide all, alalõual, kulmudel, mokkadel, rinnal ja saba alumisel poolel on roostepruunid laigud. Lubatud on valged laigud rinnal, aga soovitavalt võimalikult väikesed.

Gordoni setter elab hea hoolitsuse ja õige kohtlemise puhul 10-14 aastat. Isase gordoni setteri turja kõrgus on 64-68 cm ja kaal umbes 35 kilo, emased gordoni setterid on väiksemad: nende turja kõrgus on 60-64 cm ja kaal umbes 30 kilo.

Tõule omaseid terviseprobleeme

Gordonid vajavad mitmekülgset toitu, et koera karv püsiks terve ja läikiv. Sobiv toit on suure energiakuluga koerale mõeldud koeratoit. Vahel kalduvad gordonid liigsöömisele.

Kuna gordoni setter on pikkade lontkõrvadega, on neil kalduvus saada kõrvapõletikku. Vajalik on puhastada koera kõrvu seestpoolt kord nädalas.

Gordonitel võib esineda puusaliigeste düsplaasiat. Vastutustundlik setteriomanik laseb oma koerale teha düsplaasiauuringud.

Gordoni setteril võib tekkida maokeerd ja söögitoru kitsenemine, esineb ka osteokondroosi.

Iseloom ja liikumisvajadus

Iseloomult on gordoni setter energiline, elav ja äärmiselt truu oma peremehele, kuid võõraste vastu nad eriti sõbralikud ei ole. Gordon ei armasta üksindust, igal võimalusel viibib ta koos peremehega ja võimalikult lähedal peremehele. Gordonid ei ole pimesi käsku täitvad koerad, sellepärast tunduvad nad natuke jonnakad ja põikpäised. Gordoni setter suudab harjuda erinevate olukordade ja tingimustega, kui ta saab kindel olla oma peremehe vastuarmastusele. Gordoni ilmed räägivad palju, tema silmade ja miimika järgi võib peremees aduda oma koera mõtteid ja tujusid. Eriti hästi väljendab ta ilme rõõmu või solvumist, solvumise puhul on kogu gordoni olemus ja nägu sõna otseses mõttes lontis. Rõõmu ja vallatu tuju puhul see koer lausa särab nii sisemiselt kui ka väliselt.

Gordoni setterit ei ole hea hoida tarastamata territooriumil, kuna tal on väga tugev jahiinstinkt ning tal on kombeks liikuda lõhnu otsides, nina maas. Nii võib ta sattuda auto ette või eksida kodust kaugele. Gordonid vajavad palju liikumist. Peab arvestama, et ta vajab päevas paar tundi jooksmiseks ja mängimiseks. Kuna gordonil puudub aluskarv, siis ei sobi ta õuekoeraks. Loomulikult meeldib talle mürada lumes ja ujuda vees, kuid külmal ajal õues elamine võib saada talle saatuslikuks.

Gordon sobib nii kodu-, näituse- kui ka jahikoeraks. Gordoni setterid ei ole häälekad koerad, nad hauguvad vähe, samuti ei sobi gordonid oma leebe iseloomu tõttu valvekoeraks, kuigi nende välimus ja küllaltki mõjuv haugatus võivad soovimatuid külalisi hirmutada. Gordonit peetakse ühemehekoeraks rohkem kui teisi seisvaid linnukoeri. Gordoni setter sobib väga hästi nii agility’ks kui ka sõnakuulelikkuse treeninguks – gordon naudib, kui talle antakse mõttetegevust ja võimalust olla peremehele meele järele.

Tekst: koostatud „Eesti koerte atlases” (Pegasus 2005) ilmunud tõukirjelduse põhjal
Fotod: Martti Kuldma, Airika Torn

Tõustandard