Iiri puna-valge setter
Ajalugu
Iiri puna-valge setteri tõutüüp aretati välja 18. sajandiks. Selle tõu aretamisel on kasutatud iiri veespanjelit, inglise ning gordoni setterit, hiljem on oma panuse andnud paaritused newfoundlandi koeraga ja pointeriga.
Aretuse algaegadel olid kõik iiri setterid punavalged, kuid kui nende pesakonda sündisid aeg-ajalt üleni punased setterid, hakkasid hoopis need köitma inimeste tähelepanu. Seetõttu ning ka Esimese maailmasõjaga seoses vähenes iiri puna-valgete isendite arv niivõrd, et 19. sajandi lõpus oli tõug hääbumisohus. Õnneks leidus entusiaste, kes hakkasid 20. sajandil taas aretusega tegelema ja populatsioon hakkas vaikselt jälle kasvama. Väljaspool tõu kodumaad teatakse puna-valgete setterite olemasolust veel vähe.
Kõikidest setteritest on iiri punavalgel setteril jahi- ja näitusetüüp kõige vähem eristatav. Ilmselt tuleneb see tõu kasutamisest rohkem linnukoerana. Võrreldes iiri punase setteriga peetakse puna-valget paremaks jahikoeraks, lisaks on teda põllul kergem märgata.
FCI poolt on tõuna tunnustatud 1989. aastal.
Iiri puna-valged setterid Eestis
Hetkel elab Eestis ainult üks isane Soomest toodud iiri puna-valge setter. Kuna selle tõu esindajaid on maailmas suhteliselt vähe, siis kasvatajad ei taha sündinud kutsikaid riigist välja müüa, seepärast võib puna-valgest setterist huvitatutel kutsika saamine olla keerukam ja aega võtta kauem kui mõne teise tõu puhul.
Välimus
Iiri puna-valge setter on atleetliku kehaehitusega ning karvkate on keskmise pikkusega ja siidiselt pehme. Karva põhivärv on valge, kehal on lubatud ainult selgepiirilised punased laigud. Punased täpid on lubatud üksnes näol, esikäppadel kuni küünarnukini ja tagakäppadel kuni kannani. Isastel on turjakõrgus 62-66 cm ning emastel 57-61 cm. Kehakaal on isastel umbes 30 kg, emastel vähem.
Jahiliini koerad on tavaliselt väiksemad ja kesisema karvaga kui näituseliini koerad.
Olenevalt karva pikkusest vajab koer kammimist 1-4 korda kuus. Tänu libedale ja siidisele karvale ning hoolimata valgest värvusest, jääb sellesse harva tolmu ja muud mustust ning üldjuhul ei ole vaja koera pesta rohkem kui kord kuus.
Tõule omaseid terviseprobleeme
Kuna puna-valgete populatsioon on suhteliselt väike, siis tõule omaseid terviseprobleeme on õnneks vähe. Nagu ka teistel sügava rinnakorviga koertel, võib puna-valgetel tekkida maokeerd. Puusaliigeste düsplaasiat esineb harva ning enamasti see koera elukvaliteeti ei mõjuta, kuna setter on kerge kehaehitusega koer.
Paljud iiri puna-valged setterid on CLAD-i (Canine Leucocyte Adhesion Deficiency) kandjad. Haige looma vere valgelibled ei suuda võidelda infektsioonidega. Koer on vastuvõtlik erinevatele infektsioonidele ja tavaliselt ei ela loom üle aasta. Iiri puna-valgetel setteritel on hetkel lubatud paaritada omavahel CLAD-kandjat ja tervet koera, mitte mingil juhul aga kahte kandjat. Puna-valgete puhul on see lubatud, et laiendada tõu geneetilist baasi. Alates 17. juunist 2008 lõpetab aga Suurbritannia Kennelklubi kandjate registreerimise, seega hakatakse kandjaid aretusest välja selekteerima.
Iseloom ja liikumisvajadus
Vallatu, tark ja õpihimuline, kuid ei talu karmi käsitlemist, võõrastega ei ole esmakohtumisel ülevoolavalt sõbralik. Otse loomulikult setterile omaselt armastab puna-valge palju liikumist. Kui setteril ei õnnestu omaniku abiga oma energiat füüsiliselt või vaimselt maha laadida, siis otsib ta ise kodus tegevust, peamiselt "kodukujundamise" näol. Iiri puna-valge setter sobib nii jahi-, näituse- kui ka perekoeraks.
Tekst: Angela Sarapuu
Fotod: Kalev Lilleorg, Sirke Siiro
Tõustandard
