Iiri punane setter

Ajalugu

Esimene iiri punase setteri tõustandard kinnitati Dublinis 1885. aastal, enne seda aga teati iiri setterit rohkem punase spanjeli nime all. Iiri setter on aretatud iiri punavalgest setterist. Kui iiri punavalge setteri pesakonda sattus üleni punaseid koeri, köitsid need kiiresti kasvatajate tähelepanu ja need kasvatajad leidsid endale peagi ustavaid järgijaid. Tõu tähtsaimad alusepanijad olid Sir St George Gore, Jason Hazzard ning Enniskilleni hertsog. Aretusmaterjalina on kasutatud veel hispaania pointerit ning inglise ja gordoni setterit.

Põhjalikuma aretustööga alustati 17. sajandil. 19. sajandi keskel tegi tõug läbi eduka näitusedebüüdi ja sellega kaasnes tõu populaarsuse järsk tõus. Iiri setteri välimus on 20. sajandi alguse ja varasema aja tüübiga võrreldes oluliselt muutunud. Setterid on aja jooksul näitustel üha enam edu saavutanud, see on toonud kaasa ka tõu lõhenemise – näitustel eelistatakse tugevama kondiga, rikkalikuma karvkattega, raskema pea ja efektsema liikumisega koeri. Jahitüüp on seevastu kergema kondiga, kiiremini liikuv ja väiksema karvkattega koer.

Iiri punased setterid Eestis

Kõigist neljast setteritõust on iiri punased setterid Eestis kõige arvukamalt esindatud ning see on meil üldse üsna levinud ja populaarne koeratõug. Aastas sünnib Eestis 3–5 pesakonda iiri punaseid settereid, aktiivsemad kasvatajad on Marika Kuusman (kennel Sign of Constancy), Piret Kõima (kennel Field of Dreams), Triin Juss (kennel Soul Provider), Kaja Koger (kennel Irish Melody) ja Klaire Niilus (kennel Vinca Thore). Eestisse on toodud koeri ka mitmetest tuntud Soome ja Rootsi kennelitest. Eestis kasvatatud koeri elab meie naabermaades Lätis, Leedus, Venemaal, Soomes, Rootsis ja kaugemalgi.

Välimus

Iiri punase setteri karvkate on keskmise pikkusega, sile, lainjas ja siidine, punakasruuget värvi. Rinnaesisel, kurgul, varvastel ja otsmikul on lubatud valget värvi laik. Vajab kammimist umbes üks kord nädalas. Näitustel käimiseks tuleb koera trimmida vastavalt kehtivale tavale.

Isaste iiri setterite kõrgus on 58–67 cm, emastel 55–62 cm. Kaal on umbes 30 kg, emastel vähem, isastel pisut enam.

Tõule omaseid terviseprobleeme

Iiri setteritel ei ole kuigi palju terviseprobleeme. Kahjuks kuulub iiri setter küll nende koeratõugude hulka, kellel on kalduvus mao- ja soolekeeru tekkimiseks, mistõttu on soovitav sööta koera mitu korda päevas väikeste portsjonite kaupa. Vahetult enne ja samuti mõned tunnid pärast toitmist tuleb vältida aktiivset tegevust. Iiri setteril võib esineda ka puusaliigeste düsplaasiat.

Iseloom ja liikumisvajadus

Iiri setter on aktiivne, energiline koer, kes ei paista silma jõu ja lihastega, vaid sitkuse ja nõtkusega. Ta võlub oma graatsilisuse ja aristokraatlikkusega, kuid on ka vastupidav ja suurepärase töövõimega koer. Standardis kirjeldatakse iiri setterit kui sportlikku, vilgast, stiilset, tasakaalukat ja hea kohanemisvõimega koeratõugu. Igasugune agressiivsus on väga taunitav. Iiri setter on inimeste vastu ülevoolavalt sõbralik, seega valvuriks teda võtta ei tasu. Iiri setterid on aretatud jahikoertena karjas liikuma ning nad tunnevad end paremini, kui peres on mitu koera.

Tegemist on väga hea kuuletumis- ja õppimisvõimega koeratõuga. Ta vajab palju tegevust, nii füüsilist kui ka vaimset. Vaimne töö on koera jaoks näiteks jaht, kuid seda asendavad suurepäraselt ka sõnakuulelikkustreeningud või agility. Iiri setter sobib aktiivse eluviisiga inimesele. Ta tahab päevas joosta vähemalt tunni, kuigi tegelikult toote enam-vähem väsinud koera koju alles pärast 2-3-tunnist jalutuskäiku. Iiri setter armastab peale jooksmise ka väga ujuda.

Tekst: koostatud „Eesti koerte atlases” (Pegasus 2005) ilmunud tõukirjelduse põhjal
Fotod: Nino Lazareva, Indrek Siitan, Liina Kümnik, Kalev Lilleorg

Tõustandard