Inglise setter

Ajalugu

Setterid olid tõuna olemas juba 14. sajandil, kuid mõned allikad viitavad ka nende varasemale olemasolule. Arvatavasti saadi see ning ka teised setteritõud hispaania vesispanjelite, springerspanjelite ja hispaania pointerite ristamisel.

Kõige suuremat rolli aretustöös mängisid 19. sajandil kaks meest: Edward Laverack ja Richard Purcell Llewellin, mõlemad briti päritolu. Sel ajal ei olnud ikka veel selget eraldusjoont setteritüüpide vahel. Kõiki settereid (musti, valgeid, punaseid, laigulisi) ristati omavahel ning kasutati jahil. Aretajad, sealhulgas Llewellin ja Laverack, tahtsid eelkõige häid jahikoeri aretada, mistõttu välimik ei olnud alguses nii oluline. Ometi pidas Laverack mingil hetkel oluliseks ka välimikule rohkem rõhku panema hakata. Teda peetakse tänapäevase standardse inglise setteri „isaks”.

Samas läks Llewellin teist teed pidi. Milles siis seisneb erinevus Llewellini ja Laveracki setterite vahel? Laveracki setterid on need, keda kohtame näituseringis ja kes sobivad ideaalselt ka perekoerteks. Peenem silm näeb ka selle ära, et on kaks tüüpi inglise settereid, kellest ühtesid aretati rohkem Ameerikas ja teisi Inglismaal. Teiste sõnadega: ameerika ja inglise aretusliinid.

Inglise setterid Eestis

Eesti esimese iseseisvuse ajal (1918-1940) oli inglise setter kõige populaarsem tõug Eestis. NSVL-i perioodil nende populaarsus kahanes ning tänapäevalgi on inglise setterid Baltikumis suhteliselt haruldased. Üleüldse on tegemist vähelevinud tõuga, Eestis on neid praegu alla 50. Eesti Kennelliidu registri andmetel on Eestis 1990. aastate algusest alates sündinud kaheksa pesakonda, 2009. aastal lisandus üle mitme aasta veel kaks pesakonda, kokku viis kutsikat (kennelid Edenbridge ja Seaset).

Inglise setteri harulduse põhjuseks võib olla see, et aina vähem inimesi tegeleb tänapäeval linnujahiga. Teiseks põhjuseks võib olla see, et puudub info tõu olemasolust. Tavaliselt seondub inimestel setteriga ikka iiri punane setter, kes on ka kõige tuntum. Teistest setteritõugudest teatakse veel suhteliselt vähe.

Välimus

Värvitüübid:
Must valgega (blue belton), oranž valgega (orange belton), sidrunkollane valgega (lemon belton), maksakarva valgega (liver belton) või kolmevärviline (tricolour), kus kolmevärvilisus moodustub must-valge või maksa-valge kombinatsioonist ruugete (tan) piirdemärgistega. Suuri värvilaike kehal ei ole ja eelistatud on kogu keret ühtlaselt kattev tähnilisus (belton).

Kasv:
Isased umbes 65-68 cm, emased umbes 61-65 cm

Kaal:
Isased umbes 30-35 kg, emased umbes 25-30 kg

Inglise setterite karv vajab pidevat hooldust. Parimaks meetodiks on kammimine ja harjamine pärast jalutuskäiku, mis lisaks risu ja mustuse eemaldamisele karvadest lisab kohevust ning soodustab karvakasvu. Toidule on soovitav lisada karva tervena hoidvaid lisandeid, näiteks kalamaksaõli väikestes kogustes. Lisaks tuleb inglise settereid trimmida. Trimmitakse fileerkääridega kõrvadelt, kaelalt ja käppade ümbrusest. Seljapealse karva siledana hoidmiseks kasutatakse kraasi.

Tõule omaseid terviseprobleeme

Nagu teistelgi setteritel, võib inglise setteritel esineda allergiat. Tuleks olla ettevaatlik teraviljaga (leib, sai), putukahammustustega ning jälgida regulaarselt koera nahka kõhul, kõrvade taga, kubemes ja kaelal.

Kõrvu peaks aegajalt kontrollima ja vajadusel puhastama, punetuse korral pöörduda veterinaari poole.

Geneetiliste haiguste kindlakstegemisest vajav lisaks puusaliigeste düsplaasiale inglise setterite puhul testimist ka kuulmine (BAER-test). Koeral ei pruugi esineda kurtuse sümptomeid, kuid ilma testimata ei saa kindel olla, kas koer pole ühest kõrvast kurt või pooleldi kurt. Seetõttu tuleks igale aretuses kasutatavale inglise setterile ära teha BAER-test.

Iseloom ja liikumisvajadus

Nõnda nagu on tegemist karvkattelt kirjute koertega, nõnda võib neid ka iseloomult kirjuteks pidada. Olulisimad jooned on järgmised:

1. Sõbralikkus
2. Aktiivsus (need koerad hoiavad sind heas vormis!!!)
3. Hoolivus (nad armastavad kõiki inimesi enam-vähem võrdselt, seega sobivad perekoerteks)
4. Kirglikkus (kui miski neid köidab, siis nad sööstavad selle järele)

Inglise setterid toovad ellu palju rõõmu. Nad on atraktiivsed oma täppide, kena karva, lustaka olemise ja lahkete pruunide silmadega. Tavaliselt inimesed ei tüdine neid kallistamast ja ka ära hellitamast.
Samas võivad nad osutuda suureks väljakutseks inimesele, kellel pole kunagi varem setterit olnud ning kes ei tea, mida sellelt tõult oodata. Inglise setter on õige tõug sellele inimesele, kes on huvitatud sõnakuulelikkuse koolitusest ja miks mitte ka teistest koeraga seotud tegevustest nagu agility, näitused, jaht, matkad jms. Igal juhul peab leidma aega 1-2-tunnisteks jalutuskäikudeks.

Tekst: Eva-Liisa Ristsoo
Fotod: Indrek Siitan, Annika Kuklase, Martti Kuldma, Eva-Liisa Ristsoo

Tõustandard